Selle uuringu ühe tulemusena selguski, et kassidega kokku puutuvatel
lastel oli tunduvalt väiksem tõenäosus kassiallergiaks kui neil, kes
kassidega üldse kokku ei puutugi.
Kaugel Lapimaa avarustes asuva Norrbotteni valisid teadlased välja
põhjusel, et seal valitsev vähese õhuniiskusega külm kliima on
tolmulestade kui ühe tõsisema astmatekitaja levikuks väga ebasoodne.
Tolmulestade puudumine on peaaegu ideaalne teiste allergia ja astma
põhjustajate – näiteks kasside ja koerte – uurimiseks. Huvitav on
märkida, et vaatamata tolmulestade puudumisele on Norrbottenis astma ja
allergia esinemise sagedus sarnane muu läänemaailma tasemele.
Allergiateste tehti 2000 lapsele, neist 1870 testiti kaks korda:
7–8-aastaselt ja 11-12–aastaselt. Tulemus näitas, et 83% lastest, kes
olid kasside suhtes ülitundlikud, polnud kunagi kassidega koos elanud.
Kassiomanike tundlikkus osutus märkimisväärselt väiksemaks.
Efekt avaldus ilmselgelt ka lastel, kel oli astma väljakujunemise risk
seotud pärilikkusega. Astmaatikutest vanemate lastel oli risk haigestuda
neli korda kõrgem kui ilma kassideta lastel “kassilastega” võrreldes.
Teadlaste ees seisis küsimus, kuidas kassidega koos kasvavatel lastel
kujunes välja kassiallergia intolerantsus tolerantsuse asemel.
Thomas Platts-Mills tõi välja uue modifitseeritud immuunvastuse teooria.
Ta hakkas uurima lapsi, kelle organism tõestas, et kass võib tekitada
immuunvastuse allergeenile, ilma et tekiksid allergilised sümptomid.
Kassiallergeeni kõrge esinemine kutsus esile immunvastuse muutumise.
Selle asemel, et toota allergilist reaktsiooni põhjustavat IgE-antikeha,
hakkasid kassiallergeenid tootma hoopis IgG-antikehi, mis aga andsid
hoopis teistsuguse immuunvastuse. Reaktsioon sarnanes küll tavalise
allergilise reaktsiooniga, kuid ometi ei põhjustanud see haigestumist.
Modifitseerunud immuunvastuse kujunemisel mängib tähtsat rolli tsütokiin
interleukiin 10, IL-10. Tsütokiinid kas stimuleerivad või takistavad
antikehade sünteesi organismi B-lümfotsüütide poolt.
IL-10 on põletikuvastases reaktsioonis osalev tsütokiin, mis takistab
IgE-antikehade sünteesi, soodustades samas IgG-antikehade produktsiooni.
Platts-Millsi järgi on IgE ja IgG4 (IgG antikeha alamklassi) omavaheline
vahekord midagi rohkemat kui lihtsalt allergilise reaktsiooni tekkimise
üle otsustamine. Pole veel teada, milline on IgG-antikehade roll: kas
nad blokeerivad allergeene või lihtsalt annavad teistsuguse
immuunvastuse.
Kuid Platts-Mills usub, et tsütokiinil IL 10 on otsustav roll IgE ja IgG
suhte paikapanemisel. “Üsna usutavasti on allergeenide suhtes
intolerantsuse tekkimisel otsustav roll just T-lümfotsüütide poolt
toodetud interleukiinil 10. Ma ei tea, kas see esineb ka teiste
allergiate puhul, kuid praegu olen kindel, et kasside puhul see toimib,”
kinnitab Platts-Mills.
Ameerikas uuris Platts-Mills 226 last vanuses 12–14 ja võrdles
tolmulesta- ja kassiallergia immuunvastuseid. IgG-antikehade
produktsioon kasvas nii lestade kui kassidega kokku puutuvatel lastel.
Aga kui ülitundlikkus tolmulesta suhtes kasvas võrdeliselt tolmulestade
rohkusega, siis kasside puhul ei läinud see sama mustri järgi.
Kui testgrupi lapsed puutusid kokku väga suure hulga
kassiallergeenidega, siis ülitundlikkus hoopis vähenes. 76 lapsest 31-l
arenesid välja IgG-antikehad, kuid allergilisi sümptomeid ei järgnenud.
See kinnitab teadlase hüpoteesi modifitseerunud immuunvastusest.
Kuid mitte kõik testgrupi lapsed ei pääsenud ülitundlikkusest, vaid
kümnel ilmnesid siiski allergilised sümptomid. See näitab, et
allergeenide rohkus võib osasid päästa, kuid olla kõrgem risk teiste
jaoks. Teadlaste arvates võib haigestumise risk olla seotud geneetiliste
faktoritega.
Viimasel ajal on lapsevanematel soovitatud hoida oma lapsi vähemalt
esimese eluaasta jooksul loomadest eemal, et vältida võimalikku
allergiat. Kuid Thomas Platts-Mills on selle vastu. “Ma ei pea ju
otseselt kellelegi soovitama kassi võtta, kuid olen kindel, et pole
mõtet kassist allergia kartusel ka loobuda,” ütleb ta.
Järgmine samm, mille Thomas Platts-Mills ette võtab, on uurida
kassiallergia kaitse kestust. “Minu küsimus täna kõlab nii: kas
lapsepõlves saavutatud allergiakaitse kestab terve elu või hakkame
vananedes saama teistsuguseid immuunvastuseid?”
Jessica Nordini artiklit Dagens Medicinist refereerinud
LEO ARIVA
http://linask.mbp.ee/?mid=3&pid=145&id=11986
